Pseudooperatsioon

Pseudooperatsioon, mida nimetatakse ka pseudoinstruktsiooniks, on arvutiprogrammeerimise käsu tüüp, mis näib olevat tegelik masinakäsk, kuid ei täida otseselt ühtegi operatsiooni arvuti riistvaras. Selle asemel toimib see teiste operatsioonide paigutajana või annab assemblerile või kompilaatorile tõlkimise käigus lisateavet.

Pseudooperatsioone kasutatakse tavaliselt selleks, et lihtsustada programmeerimisprotsessi, võimaldades programmeerijatel kirjutada kood inimesele arusaadavamal ja intuitiivsemal viisil, genereerides samal ajal tõhusat masinkoodi. Need aitavad ka abstraheerida riistvara madalatasemelisi üksikasju ja anda programmi funktsionaalsusest kõrgema taseme ülevaate.

Näited tavalistest pseudooperatsioonidest on direktiivid muutujate defineerimiseks, mälupunktide määramiseks ja programmi sisenemispunkti määramiseks. Neid operatsioone kasutatakse tavaliselt assembleri keeles programmeerimisel, kuid neid võib leida ka kõrgema taseme keeltes nagu C ja Java.

Pseudooperatsioonide kasutamise üks peamisi eeliseid on see, et need võimaldavad programmeerijatel kirjutada koodi, mis on paremini kaasaskantav erinevatel riistvaraplatvormidel. Abstraheerides riistvara madala taseme üksikasjad, saavad programmeerijad kirjutada koodi, mida on lihtsam kohandada erinevatele arhitektuuridele, ilma et nad peaksid suuri koodiosasid ümber kirjutama.

Üldiselt on pseudooperatsioonid programmeerijate jaoks võimas vahend, mis aitab lihtsustada programmeerimisprotsessi, abstraheerida riistvara madalatasemelisi üksikasju ja parandada koodi ülekantavust eri platvormidel.